Teated
Tähistasime väärikat sünnipäeva
Meie koolis on 15 aastat tublilt ja üksmeelselt töötanud abielupaar Elvi ja Ahti Halme, puhastades kooli ümbrust leheprügist ja lumest, parandades katkist mööblit, uksi, ukselukke, tahvleid, treppe ja mida kõike veel, paigaldanud rattahoidjaid ja pilte või nagisid seina, teinud pisemaid elektritöid siin-seal! Härral täitus 07. mail 85 eluaastat ja selle puhul austasime ja õnnitlesime teda koolipere poolt laulude, tänusõnade, aukirjade, lillede ja maiustega esmaspäeval, 08. mail kooli aulas. Proual täitub samasugune number eeloleval sügisel, kuid selleks ajaks on nad lubanud oma auga väljateenitud puhkusele ehk pensionipõlve pidama jääda.
Vahetasime mõned mõtted juubilariga tema proua tehtud imemaitsva võileivatordi, õhulise rabarberikoogi ja tassikese kohvi nautimise kõrval.
Milline oli Sinu lapsepõlv?
Olen sündinud 3-lapselise pere teise lapsena 1938. aastal Viljandimaal, Kõpus. Vanematel oli suur talumajapidamine, palju loomi ja talutöid. Just see viimane saigi saatuslikuks meie perele. Isa ei olnud tol õhtul kodus, kui ülejäänud perekond – ema koos 3 väikelapse ning 2 vanainimese ehk tädiga – 1941. aastal kulakutena Siberisse küüditati. Olin siis 3-aastane, mu vend 4-aastane ja õde 1-aastane. Olin nii väike, et palju millestki aru ei saanud, aga kindlasti oli see suur šokk emale. Seda ei oska arvatagi, mida tolle aja inimesed tegelikult üle elasid. Korjasime metsast marju, sõime nõgesesuppi, iga leivatükikest tuli teistega jagada. Kannatasime kõik alatoitumise all ja sellest lähtuvalt oli ilmselt ka kogu muu areng puudulik. Lapsed saadeti Siberist tagasi, kui olin 9-aastane, kuid ema pidi veel külmale maale jääma. Meid pandi Eestis tädide juurde elama, mina läksin elama oma isa õe perre, kellel oli üks laps – tütar. Eesti tulles sai taas korralikult süüa, tänu millele hakkas ka organism õigesti tööle. Mu isa sai Narva lahingus haavata, kuid suri hiljem muu haiguse tagajärjel välismaal. Ematalu Kõpus on praegu me poja käes, isatalu sai mu õe pere endale. Ema sai ka mingil ajal Siberist koju tulla, kuid siis viidi uuesti tagasi. Ka abikaasa Elvi ema kasvatas üksi oma 4 last üles, sest isa sai sõjas surma.
Mis on teie pika – pea 60 aastat kestnud – abielu saladus?
Elasime mõlemad Nõmmel, kui noored olime, ja kohtusime teineteisega ühel tantsupeol. Kogu Elvi perekond on väga tantsulembene olnud ning Elvi on 16 aastat tantsinud memmede tantsurühmas Vokiratas ning meie vanim tütar on lõpetanud tantsustuudio ja nüüd juhendab ise tantsurühmi. Kui naine käsutab (naerab), siis mees peab väga alandlik olema ja kõrvad longus kuulama. Elvi ütleb end kange iseloomuga olevat, aga mind nimetab õrna iseloomuga inimeseks, heaks isaks ja abikaasaks. Meil on 3 last – vanem tütar, kellel on omakorda 2 tütart ja poeg, teine tütar, kellel on omakorda 2 tütart, ning poeg, kellel on omakorda 2 poega ja kohe-kohe sündiv tütar.
Millist ametit oled õppinud ja pidanud?
Olen õppinud TPI-is elektriku erialal, kuid pere loomise ja laste sünniga seoses jäi lõpetamata. Vene ajal ehitasin väiksele linnakorterile lisaks suvila, sauna, garaaži Viliverre, seal peame tänaseni kasvuhoonet ja tegeleme aiatöödega. 35 aastat olen töötanud asutuses Tallinna Vesi, kust siiamaani igal aastal saadetakse jõuludeks väärtuslik meelespidamine, ehkki 20 aastat seal enam ei tööta. Eesti ajal erastas inglane selle ettevõtte ja kõik pensionärid saadeti ohtliku elektritöö tõttu ära. Ühe aasta palk maksti ette ja nii hakkasin endale uut töökohta otsima. Sain tööle remondimeheks Männi lasteaeda, kust TMG toonane majandusjuhataja Asta Otteson kutsus mind kooli tööle. Abikaasa Elvi on õppinud aedniku eriala Räpina tehnikumis, kuid 36 aastat teinud hoopis kangrutööd vabrikus Keila Pärnu mnt-l. Füüsiliselt väga raske ja kolme vahetusega töö tõttu sai ta 50-aastaselt pensionile ning asus Pallipõnni lasteaeda kojamehe ametikohale. Kui mina 2008. aastal TMG-sse tööle läksin, siis tuli Elvi minuga kaasa. Nii oleme mõlemad siin käsikäes juba 15 aastat kojamehe tööd teinud.
Mida märkad tänaste laste ja noorte juures?
Kooli tööle tulles tekkis küsimus: „Kas lastel on tervitamine keelatud koolis?” Lasteaias tervitasid nii lapsed kui vanemad juba kaugelt, kuid koolis seda kommet ei olnud, vaid mentaliteet, et ülearuseid ei tervitata. Tegelikult, eks ta tülikas ole, kui kõik muudkui tervitaks, ja kas kõiki õpetajaidki tervitatakse ... Kurvastab see, et koolis on rikkalik sooja toidu valik, aga õpilased käivad vahetundide ajal hoopis poest pitsasid ja limonaade ostmas. Poetaara ja pakendite lisandumise tõttu tuli kooli lisakonteiner muretseda, et kõik prügi ikka ära mahuks. Mis saab nutiajastu lastest, kes päevast päeva, tunnist tundi muudkui nurgas istuvad ja telefoni näpivad? Praegu veel suhteliselt selle ajastu algus, aga mis saab aastaid edasi, kas oskab keegi tulevikus veel igapäevaseid olmetöid ja pisiparandusi kodus teha? Kui palju on noori, kes mitte midagi ei tee, koolid pooleli, käiakse poodides vargil, selle asemel, et ausalt midagi endale välja teenida. Vene ajal polnud midagi saada - kõik tuli oma kätega ise valmis meisterdada.
Elu moto?
Mul on raske, vist ei oskagi, öelda abivajajale ja abiküsijale „ei”. Maast madalast olen pidanud palju ise ära tegema. Vanasti tegid õpilaste vanemad ühiselt ahjuküttega koolile talvepuud valmis. Kui teistel käisid isad ja emad tegemas, siis mina pidin enda eest ise väljas olema ja juba üsna noorelt puid tegemas käima. Vanasti oli tore aidata üksteist vastastikku – üks aitab ühte ja teine aitab teist vastu, aga mitte raha eest, nagu nüüd iga pisemgi tööliigutus tehakse. See on mulle võõras – raha eest kedagi aidata. Nii palju kui võimalik, aitan alati. / Oleme seda tõesti ka koolis küllaga näinud ja kogenud. Suur aitäh! /
Kas miski vihastab ka? Kuidas erimeelsusi lahendad?
Iga inimene on natuke erimoodi. Kui keegi ütleb pahasti või hakkab kedagi kiruma, siis järelikult see inimene lihtsalt on selline. Peavadki erinevad inimesed olema, ütlevad järsult või ei nõustu minuga - mis siis! Kui miski ei „istu” mulle, siis jätan ta sinnapaika. Aeg aitab ka natuke, kui seekord ei taha, siis leiame teise momendi, mil saame rahulikult rääkida või arutada.
Mis aitab üht ilusat pikka elu nii heasüdamlikult ja alandliku hoiakuga elada?
Ei ole ma konfliktis olnud mitte ühegi õpetaja ega ühegi õpilasega. Ei ole pahandanud kellegagi, kui õpilased ka teevad asju, mida teevad – lapse asi, las ta teeb! Vaatame talle otsa ja ta saab ise aru, mis valesti oli. Soovin niimoodi siin ilmas olla, et mitte kellegagi ei pahanda. Elvi ütleb, et talgupäeval sai palju oksi staadioni ümbert kokku korjatud ja nüüd on kõik jälle õpilastel laiali tassitud, aga tegelikult on see nii väike asi siin maailmas. Ei soovi kellegagi pahandada.
Vestluse pani kirja Merle Adelman
Vahetasime mõned mõtted juubilariga tema proua tehtud imemaitsva võileivatordi, õhulise rabarberikoogi ja tassikese kohvi nautimise kõrval. Milline oli Sinu lapsepõlv?
Olen sündinud 3-lapselise pere teise lapsena 1938. aastal Viljandimaal, Kõpus. Vanematel oli suur talumajapidamine, palju loomi ja talutöid. Just see viimane saigi saatuslikuks meie perele. Isa ei olnud tol õhtul kodus, kui ülejäänud perekond – ema koos 3 väikelapse ning 2 vanainimese ehk tädiga – 1941. aastal kulakutena Siberisse küüditati. Olin siis 3-aastane, mu vend 4-aastane ja õde 1-aastane. Olin nii väike, et palju millestki aru ei saanud, aga kindlasti oli see suur šokk emale. Seda ei oska arvatagi, mida tolle aja inimesed tegelikult üle elasid. Korjasime metsast marju, sõime nõgesesuppi, iga leivatükikest tuli teistega jagada. Kannatasime kõik alatoitumise all ja sellest lähtuvalt oli ilmselt ka kogu muu areng puudulik. Lapsed saadeti Siberist tagasi, kui olin 9-aastane, kuid ema pidi veel külmale maale jääma. Meid pandi Eestis tädide juurde elama, mina läksin elama oma isa õe perre, kellel oli üks laps – tütar. Eesti tulles sai taas korralikult süüa, tänu millele hakkas ka organism õigesti tööle. Mu isa sai Narva lahingus haavata, kuid suri hiljem muu haiguse tagajärjel välismaal. Ematalu Kõpus on praegu me poja käes, isatalu sai mu õe pere endale. Ema sai ka mingil ajal Siberist koju tulla, kuid siis viidi uuesti tagasi. Ka abikaasa Elvi ema kasvatas üksi oma 4 last üles, sest isa sai sõjas surma.
Mis on teie pika – pea 60 aastat kestnud – abielu saladus?
Elasime mõlemad Nõmmel, kui noored olime, ja kohtusime teineteisega ühel tantsupeol. Kogu Elvi perekond on väga tantsulembene olnud ning Elvi on 16 aastat tantsinud memmede tantsurühmas Vokiratas ning meie vanim tütar on lõpetanud tantsustuudio ja nüüd juhendab ise tantsurühmi. Kui naine käsutab (naerab), siis mees peab väga alandlik olema ja kõrvad longus kuulama. Elvi ütleb end kange iseloomuga olevat, aga mind nimetab õrna iseloomuga inimeseks, heaks isaks ja abikaasaks. Meil on 3 last – vanem tütar, kellel on omakorda 2 tütart ja poeg, teine tütar, kellel on omakorda 2 tütart, ning poeg, kellel on omakorda 2 poega ja kohe-kohe sündiv tütar.
Millist ametit oled õppinud ja pidanud?
Olen õppinud TPI-is elektriku erialal, kuid pere loomise ja laste sünniga seoses jäi lõpetamata. Vene ajal ehitasin väiksele linnakorterile lisaks suvila, sauna, garaaži Viliverre, seal peame tänaseni kasvuhoonet ja tegeleme aiatöödega. 35 aastat olen töötanud asutuses Tallinna Vesi, kust siiamaani igal aastal saadetakse jõuludeks väärtuslik meelespidamine, ehkki 20 aastat seal enam ei tööta. Eesti ajal erastas inglane selle ettevõtte ja kõik pensionärid saadeti ohtliku elektritöö tõttu ära. Ühe aasta palk maksti ette ja nii hakkasin endale uut töökohta otsima. Sain tööle remondimeheks Männi lasteaeda, kust TMG toonane majandusjuhataja Asta Otteson kutsus mind kooli tööle. Abikaasa Elvi on õppinud aedniku eriala Räpina tehnikumis, kuid 36 aastat teinud hoopis kangrutööd vabrikus Keila Pärnu mnt-l. Füüsiliselt väga raske ja kolme vahetusega töö tõttu sai ta 50-aastaselt pensionile ning asus Pallipõnni lasteaeda kojamehe ametikohale. Kui mina 2008. aastal TMG-sse tööle läksin, siis tuli Elvi minuga kaasa. Nii oleme mõlemad siin käsikäes juba 15 aastat kojamehe tööd teinud.
Mida märkad tänaste laste ja noorte juures?
Kooli tööle tulles tekkis küsimus: „Kas lastel on tervitamine keelatud koolis?” Lasteaias tervitasid nii lapsed kui vanemad juba kaugelt, kuid koolis seda kommet ei olnud, vaid mentaliteet, et ülearuseid ei tervitata. Tegelikult, eks ta tülikas ole, kui kõik muudkui tervitaks, ja kas kõiki õpetajaidki tervitatakse ... Kurvastab see, et koolis on rikkalik sooja toidu valik, aga õpilased käivad vahetundide ajal hoopis poest pitsasid ja limonaade ostmas. Poetaara ja pakendite lisandumise tõttu tuli kooli lisakonteiner muretseda, et kõik prügi ikka ära mahuks. Mis saab nutiajastu lastest, kes päevast päeva, tunnist tundi muudkui nurgas istuvad ja telefoni näpivad? Praegu veel suhteliselt selle ajastu algus, aga mis saab aastaid edasi, kas oskab keegi tulevikus veel igapäevaseid olmetöid ja pisiparandusi kodus teha? Kui palju on noori, kes mitte midagi ei tee, koolid pooleli, käiakse poodides vargil, selle asemel, et ausalt midagi endale välja teenida. Vene ajal polnud midagi saada - kõik tuli oma kätega ise valmis meisterdada.
Elu moto?
Mul on raske, vist ei oskagi, öelda abivajajale ja abiküsijale „ei”. Maast madalast olen pidanud palju ise ära tegema. Vanasti tegid õpilaste vanemad ühiselt ahjuküttega koolile talvepuud valmis. Kui teistel käisid isad ja emad tegemas, siis mina pidin enda eest ise väljas olema ja juba üsna noorelt puid tegemas käima. Vanasti oli tore aidata üksteist vastastikku – üks aitab ühte ja teine aitab teist vastu, aga mitte raha eest, nagu nüüd iga pisemgi tööliigutus tehakse. See on mulle võõras – raha eest kedagi aidata. Nii palju kui võimalik, aitan alati. / Oleme seda tõesti ka koolis küllaga näinud ja kogenud. Suur aitäh! /
Kas miski vihastab ka? Kuidas erimeelsusi lahendad?
Iga inimene on natuke erimoodi. Kui keegi ütleb pahasti või hakkab kedagi kiruma, siis järelikult see inimene lihtsalt on selline. Peavadki erinevad inimesed olema, ütlevad järsult või ei nõustu minuga - mis siis! Kui miski ei „istu” mulle, siis jätan ta sinnapaika. Aeg aitab ka natuke, kui seekord ei taha, siis leiame teise momendi, mil saame rahulikult rääkida või arutada.
Mis aitab üht ilusat pikka elu nii heasüdamlikult ja alandliku hoiakuga elada?
Ei ole ma konfliktis olnud mitte ühegi õpetaja ega ühegi õpilasega. Ei ole pahandanud kellegagi, kui õpilased ka teevad asju, mida teevad – lapse asi, las ta teeb! Vaatame talle otsa ja ta saab ise aru, mis valesti oli. Soovin niimoodi siin ilmas olla, et mitte kellegagi ei pahanda. Elvi ütleb, et talgupäeval sai palju oksi staadioni ümbert kokku korjatud ja nüüd on kõik jälle õpilastel laiali tassitud, aga tegelikult on see nii väike asi siin maailmas. Ei soovi kellegagi pahandada.
Suur tänu oma elust rääkimast ja mõtteid jagamast! Suur tänu ilusa eeskuju eest oma toimekuse, reipuse ja tervislikkusega, üksmeele ja heatahtlikkusega, lahtiste käte ja avatud südamega! Olete olnud suureks rõõmuks meile kõigile! Palju ilusaid aastaid ja päevi kõigeks edaspidiseks!
Vestluse pani kirja Merle Adelman
